Ootan viimast puhkust: Kölni perekond võitleb kolumbaariumisse matmise pärast

Ootan viimast puhkust: Kölni perekond võitleb kolumbaariumisse matmise pärast

Matmisviivitused Kölni kolumbaariumis: Ursula Huf tunneb end pettununa

Köln-Weißis on kõneaineks katkematu nõudlus alternatiivsete matmisviiside järele. Perekond seisab aga emotsionaalse dilemma ees: Ursula Huf väljendab oma pahameelt oma varalahkunud ämma matmise venimise pärast. Märtsis viimase hingetõmbe teinud lahkunu oli sõnaselgelt sõna võtnud mulda matmise vastu. Selle asemel soovis ta puhkepaika kolumbaariumis, mis on üha populaarsem mälestus- ja leinakoht. Mõte, et ämma urn on matja juures olnud üle kuue nädala, on leinajate jaoks muutunud kibedaks reaalsuseks. Antud juhul pidid matused toimuma uues kolumbaariumis vanas matusehallis, kuid ehitusprojekti kimbutavad venimised. Avamine oli algselt kavandatud 2023. aastal, kuid vastutavad isikud seisid silmitsi bürokraatlike takistuste ja tehniliste probleemidega, nagu katkised aknaklaasid ja vee sissepääs, mis on siiani projekti takistanud.

Nagu Arvustage Internetis aruannete kohaselt ei seisa mitte ainult hufid silmitsi probleemiga, et nende matuseid on mitu korda edasi lükatud – esmalt aprilli lõpust mai keskpaigani ja nüüd 13. juunini. Kohalik matusebüroo Michael Brodesser kinnitas, et matmist ootavad ka arvukad teised urnid. Infopuudus vastutavatelt asutustelt tekitab mõistmatust ja rahulolematust lähedastes, kes sooviksid sel keerulisel ajal rohkem suhtlemist ja tuge. Ursula Huf ja tema pere on seetõttu linnapeale kirja saatnud, kuid pole veel vastust saanud.

Matusekultuuri väljakutse

Saksamaal on matmiskultuur märgatavalt muutumas – seda ei näita ainult Hufide suguvõsa juhtum. Kaasaegsete puhkepaikadena üha olulisemaks muutuv Columbaria pakub mitmeid eeliseid. Need on eriti populaarsed linnapiirkondades, kuna need on ruumisäästlikud lahendused. Nagu Mymoria märgib, et kolumbaariumisse matmist ei peeta mitte ainult kuluefektiivsemaks, vaid see välistab ka traditsiooniliste matmispaikadega sageli seotud kõrged hoolduskulud. Urne hoitakse väikestes niššides, mis sobivad hästi kalmistumaastikku.

Vaatamata praktilistele eelistele ei ole kolumbia lõksudeta. Loomingulisuse ruum on piiratud – mitte iga sugulane ei saa anda leinakohale isikupära. Lisaks tekib nii mõnelgi inimesel matuse ajal emotsionaalne distants. Kolumbaariumisse matmine eeldab tuhastamist, mis jätab nii mõnelegi perele otsuse – kas see on nende lähedase jaoks õige valik?

Pilk ajalukku

Kolumbaariumil on pikk ajalugu, mis ulatub tagasi iidsetesse aegadesse. Need matmispaigad leiti juba Rooma impeeriumist ja neid kasutati enamasti kulutõhusa alternatiivina orjadele ja sotsiaalselt vähekindlustatud inimestele. Nagu Leht elu lõpus Nagu selgitatud, taasavastati kolumbaria 20. sajandil, eriti pärast tuhastamiste sagenemist. Tänapäeval hindavad paljud selle matmisviisi eeliseid: ruumi kokkuhoid, väiksemad järelkulud ja hästi hooldatud puhkepaik. Sellegipoolest peavad leinajad olema valmis toime tulema võimalike emotsioonide ja individuaalsete loominguliste võimaluste puudumisega.

Teadete kohaselt kaaluvad hufid, kas viia matmine teise kolumbaariumisse, näiteks Bonni. Seega jääb õhku küsimus: kuidas jätkub toimetamine surnud ämmaga ja millised on perekonna väljavaated sel raskel ajal vastuseid ja lahendusi ootama?