Köln üürilõksus: 300 miljonit eurot Kaufhofi peakorterile!

Köln üürilõksus: 300 miljonit eurot Kaufhofi peakorterile!

Kölnis käib praegu linna kinnisvaralepingute ümber suur sumin. Kaks aastat tagasi sai teatavaks, et Kölni linnal puudub võimalus osta Tehnilist raekoda, mida renditakse alates 1995. aastast. Toona oli linnavolikogu otsustanud selle võimaluse üürilepingusse ankurdada, kuid linnavalitsus oli tollal vanemlinnajuhi alluvuses. Lothar Ruschmeier ignoreeris seda poliitilist mandaati, mis tekitab nüüd küsimusi, kas Kölni linnavalitsus pettis linnavolikogu oluliste ehitusprojektide puhul.

Linnakontroll kinnitas hiljutises aruandes, et Kölni linn võis kanda "materiaalset kahju", mis on hinnanguliselt märkimisväärne. Väga palju infot anti poliitikutele vaid nõudmisel ning kogu sündmuste dokumentatsioon on enam kui puudulik. Rundschau juhib tähelepanu, et aastatel 1995–2025 tuleb linnal 1998. aastal lõplikult valminud ridaelamu jaoks, mille ehituskulud ulatusid 317,3 miljoni euroni, koguda kokku 556,9 miljonit eurot.

Ostuvõimaluse puudumine ja kallid üürilepingud

Põhiprobleem seisneb selles, et ka äsja üüritud Kaufhofi peakorteri üürileping ei sisalda ostuvõimalust. Linn peab selle kinnistu eest 2050. aastaks maksma üle 300 miljoni euro, millele lisandub veel 50 miljonit eurot vajalike renoveerimistööde eest. Nendega peab tegelema üürileandja, mis piirab oluliselt linna mõju kujundusele KSTA teatatud.

Poliitiline oletus, et Kaufhofi peakorter võiks olla kesklinna tuletõrjedepoo jaoks ajutine, osutus ekslikuks. Ehitusjärgus osakonna osakonnajuhataja Markus Greitemann pooldab nüüd Löwengasse alternatiivset kinnistut, kuna Kaufhofi peakorteri renoveerimine on väidetavalt liiga kallis.

Poliitiline kontekst ja vastutus

Täielik vastutus selle viletsuse eest võib jääda minevikku. FDP parlamendirühma juht viis läbi uurimise Ulrich Breite algatati pärast seda, kui administratsioon üritas Ida raekoja üürilepingut lõpetada. Ta nentis, et 1997. aasta üürilepingus on punkt, mis kehtib ka teistele lepingutele. Linnavalitsus suhtub siin oma tegudesse kriitiliselt, eriti kuna säästva linnaarengu linnaarengu rahastamine toetab nüüd erinevaid programme.

Üldiselt on olukord Kölni kinnisvarapoliitikas õppetund sellest, kui oluline on suhtlus ja läbipaistvus poliitiliste komiteede ja linnavalitsuse vahel. Tulevikus aitavad linnastruktuuri parandada ja puudujääke parandada programmid nagu “Elukeskused” ja “Kasv ja jätkusuutlik uuenemine”. Lõppkokkuvõttes vajab Köln head kätt, et kesklinna ja selle inimesi jätkusuutlikult tugevdada ning mitte sattuda kallitesse lõksudesse.