Günter Wallraff: 40 aastat põhjas – vaadake kaebusi!

Transparenz: Redaktionell erstellt und geprüft.
Veröffentlicht am

40 aastat pärast filmi "All the Way Down" mõtiskleb Günter Wallraff töörände, sotsiaalse ebavõrdsuse ja identiteedipoliitika üle Köln-Ehrenfeldis.

Günter Wallraff reflektiert 40 Jahre nach „Ganz unten“ über Arbeitsmigration, soziale Ungleichheiten und Identitätspolitik in Köln-Ehrenfeld.
40 aastat pärast filmi "All the Way Down" mõtiskleb Günter Wallraff töörände, sotsiaalse ebavõrdsuse ja identiteedipoliitika üle Köln-Ehrenfeldis.

Günter Wallraff: 40 aastat põhjas – vaadake kaebusi!

21. oktoobril 1985 ilmus raamat, mis kõlab paljude inimeste südames tänaseni: Günter Wallraffi “All the Way Down”. See teos on üle viie miljoni müüdud saksakeelse eksemplariga Saksamaa edukaim mitteilukirjanduslik raamat, mis on ammu pälvinud rahvusvahelist tähelepanu, olles tõlgitud 38 keelde ning leidnud oma koha isegi riikides, kus pole märkimisväärset töörännet. Wallraff, kes on praegu 83-aastane ja elab Köln-Ehrenfeldis, on viimaste aastakümnete jooksul oma kriitiliste ja sageli riskantsete raportite kaudu esile toonud selget sotsiaalset ebaõiglust.

Tema kuulsaim jant oli salajane uurimus, milles ta esines Türgi migrant Ali Sigirlioğluna. Wallraff viis selle katse läbi kahe aasta jooksul, muutes oma välimust kontaktläätsede ja parukaga ning võttes kasutusele stereotüüpse aktsendi. Sõnu peenestamata dokumenteeris ta sisserändajate diskrimineerimise ja ärakasutamise mitmesugustel töökohtadel, alates tööst Thysseni terasetehases kuni töökohani McDonaldsis. Need kogemused pole mitte ainult šokeerivad, vaid toovad esile ka kehvade tööseadustega seotud inimkulud.

Julge pilk fassaadi taha

Wallraff ei tutvustanud oma raamatus avalikult mitte ainult füüsilist ja psühholoogilist stressi, mida ta Türgi töötajana koges, vaid juhtis tähelepanu ka katastroofilistele töötingimustele. Kaitsevahendite puudumine, madalad palgad ja sotsiaalne surve tähendasid, et migrante koheldi sageli kui "kulutavaid tööriistu". Tema kogemused puudutasid tolleaegsete sotsiaalsete probleemide juuri ja on juba ammu viinud selliste algatusteni nagu "Välismaalaste solidaarsus", et toetada Saksamaale uusi tulijaid. Need piiriülesed küsimused on praegu aktuaalsemad kui kunagi varem, eriti praeguste Ida-Euroopast ja Aafrikast pärit võõrtööliste kontekstis, kes peavad töötama sarnastes ebakindlates tingimustes.

Wallraff ise ei kartnud kunagi oma pea pärast. Ta sai oma halastamatu uurimistöö tõttu tapmisähvardusi. Intervjuus ajalehele Berliner Zeitung ütles ta, et tunneb end olevat osa ebaõiglasest ühiskonnast, mis sageli ignoreerib tõrjutuid. "Lünkad olid ületamatud juba enne koroonat," ütleb Wallraff, kes seab kriitiliselt kahtluse alla ka lõhe poliitiliste institutsioonide ja inimeste vajaduste vahel. Tema arvates on koroonapandeemia seda jagunemist veelgi tugevdanud.

Mälestused ja parem toime tulla ebaõiglusega

Günter Wallraff on alati mõistnud, kuidas ühiskonna nõrgemate eest seista ja nende lugusid rääkida. Kümme aastat pärast “The Bottom” ilmumist hakkasid töötingimused paranema, sealhulgas võeti kasutusele tolmumaskid ja kaitsekübarad. Küsimusele, kuidas ta ühiskonnas toimuvaid muutusi tajub, annab ta mõista, et sotsiaalse ebavõrdsuse lahendamiseni on veel pikk tee minna. "Peaksime säilitama positiivsed saavutused, kuid samal ajal mitte unustama eesseisvaid väljakutseid," selgitab ta.

Wallraffi väsimatut pühendumust õiglusele ja inimõigustele ei unustata ning tema loomingut loetakse tähelepanelikult üle maailma, isegi riikides, kus ta pole käinud. “All the Way Down” näitab ilmekalt töörände varjukülgi ega jäta meid puudutamata ka tänapäeval. Tema pühendumus ei paku mitte ainult pilku minevikku, vaid julgustab meid aktiivselt tegelema praeguste kaebustega ja nõudma muutusi.