Moseli vein särab 1900. aasta maailmanäitusel Pariisis!

Moseli vein särab 1900. aasta maailmanäitusel Pariisis!

1900. aasta universaalnäitus Pariisis oli suurepärane sündmus, mis mitte ainult ei meelitanud Prantsusmaa pealinna rohkem kui 50 miljonit külastajat, vaid pakkus ka platvormi riikide saavutuste ja mitmekesisuse tutvustamiseks. Näitus korraldati moto "Sajandi ülevaade" all ja hõlmas 216 hektari suurust ala, mis ulatub üle Champ de Marsi, Esplanade des Invalides'i, Seine'i kallaste ja Bois de Vincennes'i. See muutis ala umbes kümme korda suuremaks kui 1855. aasta esimesel Pariisi maailmanäitusel. [Wikipedia] teatab, et Pariisi infrastruktuuri moderniseeriti ka esimese metrooliini, uute raudteejaamade ja muljetavaldava Pont Alexandre III avamisega.

Saksa impeerium ilmus suurejoonelise moodsas renessansi stiilis hoonega, mille projekteeris arhitekt Johannes Radke. Radke, kes oli kujundanud ka Saksa paviljoni 1893. aasta maailmanäitusel Chicagos, oli pühendunud Saksa viinamarjakasvatuse traditsiooni tutvustamisele suure hoole ja loovusega. Saksa Maja keldris toimus kollektiivnäitus, millest võttis osa üle 70 eksponendi, sealhulgas Moseli piirkonna tunnustatud veinitootjad ja veinihulgimüüjad nagu Traben-Trarbach, Trier ja Koblenz. [Volksfreund] rõhutab, et eriti tõsteti esile Moseli veine, keskendudes tõule, aroomile ja buketile ning vähem magusatele variantidele.

Pilk viinamarjakasvatuse kunstile

Näitus ei olnud ainult gastronoomiline ilmutus, vaid ka kultuurisündmus. Maalikunstnik Wilhelm Müller-Schönefeld lõi kaks muljetavaldavat ajalooliste veinimotiividega maali – üks neist näitab viinamarjakasvatust ja veinikaubandust Moseli keskosas juba 150. aastal pKr. Samuti oli vitriin 200 erineva Reini ja Moseli veiniklaasiga, mis peegeldas veinitraditsiooni ilu. Veini esitlust täiendas elegantne veinirestoran, mille kujundas Bruno Möhring juugendstiilis ja kus oli kolm stiilset tuba: suur söögituba, Moselstubchen ja Prince's Room. [Volksfreund] kajastab luksuslikke detaile, nagu tammepuidust seinapaneelid ja sinine siidist tapeet printsi toas, kust võis avastada ka kuulsate joomalaulupoeetide portreesid.

Tehnilised uuendused ja kultuurivahetus

Maailmanäitus polnud mitte ainult veini- ja gastronoomiakultuuri esitlus, vaid ka tehniliste uuenduste ja kultuurivahetuse koht. Vennad Lumière’id esitlesid uhkeid projektsioonitöid, 100-meetrise läbimõõduga vaateratas oli aga üks etenduse peamisi vaatamisväärsusi. [Worldexpositions] rõhutab, et maailmanäituste idee oli ankurdatud 19. sajandil, mil usk tehnoloogiasse ja teadusesse mängis keskset rolli. Londoni “Kõigi rahvaste tööstuse tööde suure näituse” edu 1851. aastal inspireeris paljusid jäljendajaid, mis viis arvukate maailmanäituste loomiseni.

Kõikide muutuste ja edasipüüdluste keskel pakub 1900. aasta maailmanäitus nüüd põnevat tagasivaadet juhtunule. Ühendades viinamarjakasvatuse, kunsti ja tehnoloogia edusammud, peegeldab see aega, mil inimesed üle kogu maailma tulid kokku, et õppida ja nautida. Isegi kui mälestused sellest suurejoonelisest näitusest võivad tuhmuda, jääb vahetuse ja ühtekuuluvuse vaim elavaks.