Göttingenis mälestuskivi: natside ajastu sunnitööliste mälestus

Göttingenis mälestuskivi: natside ajastu sunnitööliste mälestus

Köln-Deutz, Deutschland - Mälutöö olulises etapis teatas Weimer föderaalvalitsuse föderaalvalitsuse volinik Weimer toetusest 13 kohalikule projektile. Ühisprojekti "Mälestikkud: peatamine! Siin tuletatakse meelde natside lugu", keskendutakse ka Deutzi Kölni rongijaamale. Selle programmi eesmärk on hoida natside ajastul sunnitöö mälestus elus ja juhtida tähelepanu aja ohvrite individuaalsetele saatustele. Nagu teatatud [Deutschlandfunk] (https://www.deutschlandfunk.de/foerderung-fuer-dastory projekt-bahnhoefen-100.html) kokku) kokku miljon eurot föderaalvalitsuselt ja 100 000 eurot sihtasutusest EVZ.

Riigi rongijaamad tegutsesid kunagi natsionaalsotsialistliku vägivalla keskkonnana. Inimesed saadeti siin sageli sunnitööle, samas kui täna võib leida vaid mõned jäljed sellest loost. Esitati üle 100 projekti idee, mis edendavad peamiselt kodanikuühiskonna algatusi, mis käsitlevad pimedat minevikku. Selle teema teadlikkust tugevdavad arvukad hariduslikud, mälestus- ja sündmuste vormingud.

ülevaade sunnitööst

Mida tähendab sunniviisiline töö tegelikult? Teise maailmasõja ajal puudus Saksamaa sõjamajandusel palju töötajaid, mis viis rünnatud riikide nagu Poola, Tšehhi Vabariigi ja Lääne -Euroopa massilise värbamiseni. Alates 1940. aastast olid need mehed ja naised saksa tööstuse jätkamiseks kohustuslikud. Vastavalt [BPB] (https://www.bpb.de/themen/nationacoism- sekund-weltkrieg/ns-zwangsarbeit/222627/ueberblick-die-natsionalist-zwangsbeit/) andsid võõrtöötajad kuni 60-protsendilistest ettevõtetest kuni veerand paljude ettevõteteni. 1944. aasta augustis töötas Saksamaal umbes kuus miljonit tsiviiltöötajat, sealhulgas paljusid naisi.

Nende inimeste elutingimused olid sageli katastroofilised. Ida töötajad ja Poola sunniviisilised töölised kogesid eriti rasket diskrimineerimist ja kaupu Gestapo meelevaldsetele tegevustele. Kui mõnel Lääne -Euroopa spetsialistidel olid suhteliselt paremad tingimused, kannatasid enamik sunnitöötajaid nälja ja halva majutuse all. Paljud inimesed üritasid ekspluateerivast tööst pääseda, kuid pidid lootma rasketele karistustele.

mälukultuur ja tulevikuväljavaated

Selle aja sündmustele üha suurem tähelepanu ei ole mitte ainult ohvrite austamise märk, vaid ka oluline samm ajalooga tegelemise poole. Ellujäänute hääli kuulatakse ja tunnustatakse hüvitise aruteluga, mis tõusis alles 65 aastat pärast sõja lõppu. Sihtasutus “Mälu, vastutus ja tulevik” maksis üle 4,7 miljardi euro 1,7 miljonile ellujäänule, mis on kauaaegne tunnustus.

Seal on ka digitaalseid algatusi, näiteks intervjuu arhiiv "sunnitöö 1939-1945", mis loodi koostöös fondi "Mälu, vastutus ja tuleviku", samuti Berliini vabaülikool ja Saksamaa ajaloomuuseum. Selle arhiivi eesmärk on säilitada ja muuta mälestused enam kui 20 miljonist inimesest, kes pidid tegema natsionaalsotsialistliku Saksamaa sunniviisilist tööd, nagu [https://www.zwangsbeit-archiv.de/mpressum/index.html) teatab.

Nüüd Kölnis ja teistes linnades rakendatavad projektid on samm õiges suunas. Te ei taha mitte ainult mälestada, vaid võimaldada ka õppimist, et minevikku ei unustataks. Nende algatuste kaudu saame ühiskonnana tagada, et mineviku hääled voolavad meie olevikusse ja tulevikku.