Mälestuskivi Göttingenis: natsiajastu sunnitööliste mälestus

Mälestuskivi Göttingenis: natsiajastu sunnitööliste mälestus

Mälestustöö olulise sammuna teatas föderaalvalitsuse kultuuri- ja meediavolinik Weimer täna 13 kohaliku projekti toetamisest. Kölni Deutzi raudteejaamale keskendub ka ühisprojekt "MemoRails: Stop! Natside ajalugu on siin meeles". Selle programmi eesmärk on hoida elus mälestust natsiajastu sunnitööst ja juhtida tähelepanu toonaste ohvrite saatustele. Nagu Deutschlandfunk teatab, laekub sellesse projekti kokku miljon eurot föderaalvalitsuselt ja 100 000 eurot sihtasutuselt EVZ.

Riigi raudteejaamad olid kunagi natside vägivalla kesksed kohad. Sageli saadeti siin inimesi sunnitööle, kuigi tänapäeval on sellest ajaloost leitud vaid üksikuid jälgi. Esitati üle 100 projektiidee, mis edendasid peamiselt kodanikuühiskonna algatusi, mis tegelevad tumeda minevikuga. Teadlikkust selle teema kohta tugevdavad arvukad haridus-, mälestus- ja üritusvormingud.

Sissevaade sunnitööle

Mida sunnitöö tegelikult tähendab? Teise maailmasõja ajal puudus Saksamaa sõjamajanduses palju töötajaid, mistõttu hakati massiliselt värbama inimesi sissetunginud riikidest nagu Poola, Tšehhi ja Lääne-Euroopa. Alates 1940. aastast võeti neid mehi ja naisi ajateenistusse, et hoida Saksamaa tööstust töös. Vastavalt bpb moodustasid välistöötajad enam kui veerandi tööjõust paljudes ettevõtetes isegi kuni 60 protsenti. 1944. aasta augustis töötas Saksamaal umbes kuus miljonit tsiviil sunnitöölist, kellest paljud olid naised.

Nende inimeste elutingimused olid sageli katastroofilised. Ida töölised ja Poola sunnitöölised kogesid eriti karmi diskrimineerimist ja Gestapo omavolilisi tegevusi. Kui mõnel Lääne-Euroopast pärit oskustöölisel olid suhteliselt paremad tingimused, siis enamik sunnitöölisi kannatas nälja ja kehva eluaseme käes. Paljud inimesed püüdsid ärakasutava töö eest põgeneda, kuid pidid ootama karme karistusi.

Mäletamiskultuur ja tulevikuperspektiivid

Suurenev tähelepanu tolleaegsetele sündmustele ei ole mitte ainult märk austusest ohvrite vastu, vaid ka oluline samm ajalooga leppimise suunas. Hüvitisdebatiga, mis algas alles 65 aastat pärast sõja lõppu, võetakse ellujäänute häält kuulda ja austatakse. Sihtasutus “Mälestus, vastutus ja tulevik” maksis 1,7 miljonile ellujäänule välja üle 4,7 miljardi euro, mis on ammu oodatud tunnustus.

On ka digitaalseid algatusi, nagu intervjuude arhiiv "Sunnitöö 1939-1945", mis sündis koostöös fondi "Mälestus, vastutus ja tulevik" ning Berliini Vabaülikooli ja Saksa Ajaloomuuseumiga. Nagu Zwangsarbeit-Archiv teatab, selle arhiivi eesmärk on säilitada ja teha kättesaadavaks enam kui 20 miljoni inimese mälestused, kes olid natsi-Saksamaa eest sunnitööl.

Projektid, mida praegu Kölnis ja teistes linnades ellu viiakse, on samm õiges suunas. Nad ei taha ainult mälestada, vaid võimaldavad ka õppimist, et minevik ei ununeks. Nende algatuste kaudu saame ühiskonnana tagada, et mineviku hääled teavitaksid meie olevikku ja tulevikku.